Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/392

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Ta ei olnud enam nii elav, nii vallatu, kui ta Kui-metsas olnud, ei ka nii elutu ja tuim, nagu seda Tallinnas nähtud, vaid rahulik, tõsine, sagedasti mõttes. Majatalituse eest kandis ta veel suurema agarusega hoolt, oli võõraste vastu kodus lahke ja viisakas, aga ei armastanud ise võõrsil käia. Kehalikult õitses ta pärast tervenemist täies, küpses neitsilikus ilus. Risbiter käis teda iga päev vaatamas, sest oma arust oli ja jäi tema ikka Agnese peigmeheks, olgu küll, et tütarlapse tuju teda mõneks ajaks „nurka kuivama pannud“. Agnes oli sestsaadik, kui isa mitte enam vägivaldselt laulatamisega peale ei käinud, Risbiteri vastu samasugune nagu teistegi külaliste vastu, see on ühesugune lahke ja viisakas, lubas enesele „sina“ ütelda, aga ütles ise junkrule ikka „teie“.

Ühel päeval ütles Risbiter naljatades: „Kas usud, Agnes, sa oleksid ammugi minu õnnelik abikaasa, oleksin mina kaval tahtnud olla.“

„Ma arvan, et teie kaval küll olete,“ kostis Agnes vagusalt.

„Olen küll, aga ma ei raatsinud sinu vastu kavalust pruukida. Nüüd näen ma paraku sinust, et armastuse asjus ilma kavaluseta läbi ei saa.“

„Seda näete minust?“

„Jah, muidugi. Sa mängid ju minuga nagu kass hiirega, teades, et see nagu lõõts minu armastuse lõkke peale mõjub. Oleksin mina omal ajal niisama teinud, siis oleks lugu vahest nüüd ümberpöördud.“

„Võib küll olla.“

„Noh, vaat’ sulle! Kui ma sinu tujude peale mõtlen, siis tuleb mul vahel himu sinuga kassi ja hiire mängu nüüdki veel peale hakata.“