Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/393

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


„Eks katsuge õnne!“

„Hea küll, aga kas see sinu pisukesele südamele üleliiga valu ei teeks?“

„Saab näha.“

„Näiteks, kui ma sinu vastu veidi külm oleksin või sinust koguni tükikese aega eemale hoiaksin, äh?“

„See oleks mulle teenitud nuhtluseks.“

„Vali siis nüüd ise: kas tahad nuhtlust või — teeme pulmad?“

„Ma arvan enese enam nuhtluse väärilise olevat.“

„Nuhtluse vääriline oled sa küll oma tujude pärast,“ ütles Risbiter ägedamalt, „aga mina omas suures kannatuses oleksin siiski ennemalt pulmade poolt. Ütle ometi, Agnes, miks sa niisuguseid tükke teed, miks sa mind asjata kuivada lased?“

„Mina ei lase teid sugugi kuivada. Tehke pulmad, millal tahate, kuid mitte minuga.“

„Tühi jonn, tühi jonn,“ nurises Risbiter. „Sa tead küll, et ma teist pruuti kaua ei pruugiks otsida, aga see ei tähenda midagi. Mina tahan sind ja sina tahad mind, sest paremat meest ei leia sa kusagilt, aga sa mõnitad ja viidad aega, sa ei usu, et ma sind küllalt armastan, ühe sõnaga: sa mängid minuga kassi ja hiire mängu. Ometi olen ma sulle suurte tegudega näidanud, kui kuumalt ma sind armastan. Sinu pärast tungisin ma peaaegu üksipäini Põltsamaa lossi ja võtsin sinu isa veri vaenlase vangi, ja Kuimetsas oleksin ma vististi su elu päästnud, kui sa nii kaua oleksid läbenud oodata. Sa naeratad, aga mis tõsi, see tõsi. Sinu pärast olen ma kaks tosinat venelasi