kirikusse kinni panna, sundis teda pärast jumalateenistust trepi ette, kust nunnad üles läksid, kummuli heitma ja teisi tema kehast üle kõndima, laskis ta kenad juuksed maha lõigata ja patu-kahetseja kuue talle selga tõmmata, teda viimaks kitsasse ja pimedasse kongi vangi panna, kus ta kui raske kurjategija kivipõrandal põhu peal pidi magama ja kolmel päeval nädalas vee ja leivaga leppima, mida talle kitsa müüriaugu läbi jagati. Igal laupäeva õhtul küsis üks kähisev hääl, mille kõla kord-korralt kurjemaks muutus, selle augu läbi: „Kas ütled?“ — ja iga kord vastas kongist pehme kannataja hääl, mis kord-korralt nõrgemaks läks: „Ei.“
14
TALLINNA PIIRAMINE.
22. jaanuaril 1577 tõid väljasaadetud salakuulajad sõnumi Tallinna, et suur vene sõjavägi linna peale tulemas ja juba Jõelahkmele jõudnud olla. Bürgermeistrid Friedrich Sandstede ja Dietrich Korbmacher andsid seda suurel turul avalikult teada ja manitsesid rahvast vahvale vastupanekule. Oodatav piiramine ei teinud kodanikele suurt hirmu, sest linna müürid olid kõrged ja kindlad, linn kubises sõjameestest, suurtükke ja sõjamoona oli määratu hulk kokku kogutud. Lossis asus rootsi kuberner, vapper ja osav sõjamees Hinrik Horn sõjas harjunud väesalgaga: mõne päeva eest olid ka Kaspar von Mönnikhusen ja Ivo Schenkenberg oma salkade riismetega linna jõudnud. Mõisameestele oli teist korda see äpar-
