Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/404

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


dus juhtunud, et venelased Kuimetsas ja Uuemõisas äkisti nende kallale kippusid ja neid põgenema sundisid. Kõige raskem oli see löök mõisameeste pealikule. Mönnikhusen oli sõjaväe varustamiseks kõik oma raha ja vara ära kulutanud, lootes, et seda venelaste käest ja nende käsu all seisvatest Eesti ning Liivi maakondadest kümne-võrra tagasi võtab. Nüüd oli ta vaene kui kirikurott ja nõudis rootslaste käest kahjutasu, aga need ei tahtnud temale ega teistele rüütlitele viletsat armuleibagi anda, vaid nõudsid omalt poolt tasu selle kahju eest, mida mõisamehed rootsi alamatele Harju- ja Läänemaal olid teinud. Kerge on arvata, kui valusasti see õnnetus uhke Mönnik-huseni südant näris.

Ka Ivo Schenkenbergist oli õnn viimasel ajal lahkunud. Ta oli endale väärilise vastase leidnud. Venelased olid temale Viru ja Järva talupoegadest kogutud väesalga vastu seadnud, mis vürst Gabriel Sagorski käsu all seisis. Siin võitlesid siis eestlased eestlaste vastu. Mõlemad salgad olid vahvad ja sõjas vilunud, mõlemad tundsid hästi maa teid ja urkaid, mõlemad seisid osava juhatuse all, aga võit kaalus siiski Gabrieli poole. Ta ei andnud Ivole kunagi rahu, oli alati ta kannul, kippus päeval ja ööl ta kallale ja sundis teda viimaks ülepeakaela lagedalt maalt põgenema ja Tallinna müüride vahelt varjupaika otsima. Ivo. täht kustus, kuna Gabriel Sagorski nimi maal kuulsaks ja kardetuks sai. Selle nime kõla tungis viimaks ka Pirita kloostri kongidesse, kus mungad ja nunnad seda kuuldes risti ette lõid; ainult see vaikne urgas, kus Agnes von Mönnikhusenit vangis peeti, jäi temast puutumata.