Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/406

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


poole, mis Lasnamäe all, praeguse Kadrioru kohal seisis. Paarisaja sammu peal jäid nad seisma ja kuulatama. Laagris valitses sügav vaikus, kahest, kolmest kohast paistis telkide vahelt poolkustunud tulede kuma. Varane sula oli maapinna lumest puhtaks teinud, kange lõunatuul kihutas musti pilvi mööda taevast. Silmapilk oli äkiliseks pealetungiks sünnis.

Ivo antud märgu peale andsid kõik ratsanikud korraga hobustele kannuseid. Juba olid kõige esimesed üle madala mullavalli jõudnud, kui laagris kära tõusis. Venelased kargasid asemelt üles, mõned võtsid sõjariistad kätte ja hakkasid ratsanikele vastu, teised pistsid kohkunult jooksu, arvates, et terve saksa-rootsi sõjavägi laagri kallale kipub. Ivo mehed oleksid oma esialgset ülesannet — mõnda venelast vangi võtta ja nendega taganeda, enne kui teised kohmetusest toibunud — nüüd kergesti täita võinud, aga tapmise ja riisumise himu sai nendest võitu ja tegi neid liig julgeks. Nad tungisid laagris ikka edasi ja edasi ja osa hakkas juba mahajäetud telke tühjendama. Korraga tõusis laagri kaugemas otsas, Lasnamäe jalal, uus kära; selgesti kuuldi venelaste rõõmu-hõiskamist: „Vürst Sagorski, vürst Sagorski!“

Gabriel oli oma salgaga lagedalt maalt tulles selsamal õhtul Tallinna alla jõudnud ja_Lasnamäel olevas kivimurrus laagrisse asunud, öösel mäe alt tumedat kära kuuldes ja märgates, kuidas seal lugu seisab, oli ta kohe mehed üles äratanud, nendega hobuste selga istunud ja tuulekii-rusel mäest alla kihutanud. Nagu välk langes ta vaenlaste kaela, kes ratsamehi nähes ja Sagorski nime kuuldes kohe hirmuga taganema hakkasid.