15
PÜHA NAISTERAHVAS.
Selsamal ööl koputati tugevasti Pirita kloostri värava pihta. Alles tüki aja pärast, kui koputamist mitmeti oli korratud, pistis väravavaht pea kitsast aknaaugust välja ja küsis pahaselt: „Kes seal kolistab?“
„Käskjalg rüütel Mönnikhuseni poolt,“ vastas võõras hääl õuest. Värava taga seisis hobune saaniga ja pikk mehekuju — kõik kolm vaevalt nähtavad, sest taevas oli uuesti pilve läinud ja paksu lund sadama hakanud.
„Rüütel Mönnikhusen läkitagu omad käskjalad päeva ajal, südaöösi ei lasta siin kedagi sisse,“ urises vaht pead tagasi tõmmates. Ta tahtis akent kinni lüüa, aga õuesseisja pistis piitsa-varre akna vahele ja ütles tungivalt: „Laske mind aega viitmata sisse! Ma pean kohe abtissi jutule saama.“
„Tule päevavalgel, siis näen, mis lind sa oled.“
„See on võimatu. Sa tead, et linn venelastest ümber piiratud on. Õnne varal pääsin ma Rannaväravast välja, kuna teisel pool kibe võitlus kestis, ja kihutasin hobusega üle merejää siia. Ma pean tagasi ruttama, enne kui lumesadu ja pimedus lõpeb, muidu võetakse mind tee peal kinni.“
„Mis käsku sa siis tood?“
„Seda võin ainult abtissile enesele ütelda ja palun teda kohe äratada.“
„Taga parem!“ turtsus vaht. „Kui sa sedagi ei ütle, mis sul vaja on, siis korista ennast!“
