Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/421

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


„Ära kutsu nuhtlust enese kaela, vanamees!“ hüüdis õuesseisja kärsituks minnes. „Ma paugu-tan värava pihta ja teen niisugust kära, et abtiss ise üles ärkab ja siis — hoia oma nahka!“

Käskjalg tegi kohe ähvarduse täitmisega hakatust.

„Oota ometigi, pöörane!“ taples vaht ja tõmbas akna raksudes kinni.

Ligi pool tundi läks mööda, enne kui riiv kõlises ja kitsas jalgvärav lahti tehti. Kaks kloostri-sulast, mõlematel kirved käes, võtsid käskjala eneste keskele ja talutasid ta üle õue, trepist üles ja pikast, pimedast vahekojast läbi nunnade söömasaali, mis vahaküünaldega valgustatud oli. Siin istus abtiss Magdalena auliselt ja tõsiselt kõrgel toolil; mõned nunnad seisid tema ümber. Sulased jäid aupaklikult ukse juurde seisma, kuna käskjalg kummardades abtissi ette astus. Nunnad panid ilma suurema meelepahanduseta tähele, et käskjalg, kes lihtsat mõisasulase riiet kandis, kena noormees uhke, peene näoga ja suurte, süsimustade silmadega oli. Abtiss silmitses teda teravasti ja küsis siis; „Oled sina minu õemehe sulane?“

„Mina olen rüütel von Mönnikhuseni teenistuses,“ vastas käskjalg kummardades.

„Mis sõnumeid sa tood?“

Käskjalg ei vastanud kohe, vaid piilus otsekui midagi kahetsedes nunnade poole. Abtiss andis viimastele märku eemale astuda. Siis ütles käskjalg tasakesi: „Ma toon kurbi sõnumeid. Rüütel Mönnikhusen on raskesti haavatud ja kõigist maha jäetud. Preili Agnes on ainuke varandus, mis minu armulisele ja õnnetule härrale siin