lohutaja ja helde avitaja, kuigi tema omad sissetulekud on üsna kehvad.
Ainuke tume täpp, mis noil päevil jäi Wilde’i nimele, oli tema avalik vaidlus Whistler’iga, kes süüdistas teda oma mõtete plagieerimises. Juba tema luuletuste ilmumise puhul oli ajakirjanduses seda sõna tarvitatud, aga Whistler’iga vaieldes jäänud kõrvaltvaatajale tundmus, et siin oli see süüdistav sõna põhjendatult esitatud. Üldse oli O. W. selle poolest tähelepanuväärne, et ta nähtavasti muidu ei võinud elada, kui pidi kedagi jumaldama, ennastsalgavalt austama ja armastama, mis sundis teda oma jumaldatut ja armastatut jäljendama mitte ainult vaimselt, vaid ka väliselt. See oli temas puhtnaiselik joon, mis tõi talle lõpuks hukatuse. Oli aeg, mil ta jumaldas Carlyle’i, ja siis muretses ta endale tema kirjutuslaua. Sattus ta Balzac’i mõju alla, siis muretses ta endale kohe mungamantli-taolise valge öökuue, nagu oli seda kandnud geniaalne prantslane; samuti soetas ta endale tema eeskujul kepi. Hugo mõjule alludes tahtis ta tingimata samal paberil kirjutada nagu seegi. Baudelaire’ist vaimustudes tahtis ta tundma õppida tema armastatud uimastavaid jooke ja muid aineid.
Veel samal 1883. a., mil ta Ameerika-reisilt tagasi tuli, läks ta kauemaks ajaks Pariisi. Asukohaks valis ta endale Hotel Voltaire’i, üüris seal endale terve rea hästi möbleeritud tube, kus teda aga peagu kunagi polnud leida, sest enamasti viibis ta ikka väljaspool. Kui sõbrad siin seda ilusat vaatepilti imetlesid, mis avanes tema korteri akendest Seine’ile, ütles ta: „Dzhentlmen ei vaata kunagi aknast välja.”
Pariisis liikus ta kirjanduslikes ja kunstilisis ringkonnis. Tema sõprade ja tuttavate hulka kuulus hulk 12
