selleaegseid tuntuimaid nimesid, nagu Hugo, Edm. de Goncourt, Alph. Daudet, H. de Regnier, Mallarmé, J. Richpin, Gunnar Heiberg, Degas, Picasso, Sarah Bernhardt jne. Intiimsemaks sõbraks oli tal aga Paul Bourget. Ka Verlaine’iga on ta kokku puutunud, aga teda pole suutnud ta välja kannatada tema hävitava haiguse pärast, nagu talle ka Ameerikas pole meeldinud Walt Whitman oma musta ja räpase ümbrusega, mis haavanud Wilde’i ilutundlust. Huvitav on see sellepärast, et Wilde ise lõpuks pidi kannatama niihästi Verlaine’i tervislikku kui ka Whitman’i vaest olukorda, kus sõbrad ja tuttavad eemaldusid temast samuti nagu tema ise häil päevil oma ametivendadest. Hiljem neid kuulsusi oma kriitilisis-filosoofilistes teostes puudutades annab ta nende võimiste kohta enamasti eitava otsuse, ainult Balzac’i suurust tunnustab ta nähtavasti kogu eluaeg.
Oma vaimukuse ja kõne- ning vestlusosavusega etendas O. W. Londonis salongilõvi osa. Koosviibimised peeti nurjaläinuks, kui seal puudus Wilde. Pariisis ei paistnud ta sedavõrd silma, sest tema vaimukuse kõrval leidus seda küllalt ka teistes, on ju Pariis vaimukuse kodumaa.
1883. a. lõpul oli W. uuesti Londonis. Sissetuleku muretsemiseks hakkas ta loenguid pidama, reisides kogu maal ringi. Nüüd rääkis ta „Ilusast majast” ja „Kunsti olemusest”. Tulunduslikult ei andnud loengud loodetavaid tagajärgi, kuigi W. polnud reklaamis tagasihoidlik. Tol ajal oli ta juba kui „estetismi apostel” üldiselt tuntud, sest ta oli juba elegantsena läbi Pariisi kõndinud, päevalill pika varre otsas käes. Ta oli oma naerutekitavat „esteetilist kostüümi” kandnud ja teati rääkida, et ta oma akende all kerjavale vanamehelegi lasknud valmistada esteetilise kerjusekuue – tuliuue, ainult „esteeti-
