lised” kääridega lõigatud augud neil paigul, nagu Wilde heaks arvas. Kui siis loengute eel silmatorkavalt kuulutati: „Tema tuleb!!! Tema tuleb!!! Tema tuleb!!! Kes tuleb??? Kes tuleb??? Kes tuleb??? Oscar Wilde!!! Oscar Wilde!!! Oscar Wilde!!! Suur esteetik!!! Suur esteetik!!! Suur esteetik!!!” siis kostis see peaaegu nagu mõni taevapasun, mida kõik pidid kuulma. Aga mitte kõik, kes kuulsid, ei võtnud seda tõsiselt, vaid paljud panid naeruks. Ent neid, kes W-i tõsiselt võtsid, tegi tema omakorda pahatihti naeruks, nagu ta oli talitanud Ameerikaski. Loenguist saadud raha pillas ta pahemale ja paremale poole, nagu ta tegi seda ka oma hilisemate palju suuremate sissetulekutegagi.
Kõigile ootamata abiellus ta 1884. a. Constance Lloyd’iga, võrdlemisi jõuka naisterahvaga. Nüüd üüris ta endale terve maja ja seadis end seal mõnusasti sisse. Sissetulekute puudusel hakkab ta a. 1887–1889 naisteajakirja (The Woman’s World) toimetajaks, kirjutades siin korsettidest, kübaratest, riietusest, õmbluskursustest jne. Aga ta olnud halb toimetaja, sest temast ei saanud kunagi korralikku töötajat. Tema enese kinnituse järgi puudunud tal aeg korralikkuseks.
Pärast naistelehe toimetamist algas O. W-i elus tema loomingu viljakam ajajärk. Sundijaks loomisel oli sagedasti puudus, sest pillav elu nõudis suuri summasid. Väga viljakas polnud W. küll kogu oma eluski, sest tema ei tunnustanud ütlusi: „Geeniuses on üheksakümmend üheksa protsenti tööd” ja „Geenius on usinus”. Tema istus laua taha ainult häda ajal, muidu armastas ta istuda lõbusas seltskonnas ja võluda teisi oma silmade, hääle ja sõnadega. Kirjutama istudes püüdis ta lõpetada kõik ühe sõõmuga. Sellepärast on ta loonud ainult väiksemaid asju ja nende seas leiduvad tema loomingu paremad õied. 14
