Pariisis oli ta loonud poeemi „The Harlot’s House” ja näidendi „The Duchess of Padua”, viimane kirjutatud eriliselt tuntud näitlejanna Mary Anderson’ile, kes aga tükki nõrgaks pidas ja selles esinemisest loobus. Nähtavasti hindas ta seda teost õieti, sest hiljem on seda mängitud New Yorgis, Hamburgis ja Berliinis, aga igal pool eduta.
Vähemate artiklite kõrval ilmusid Wilde’il tema esimesed proosaraamatud „The Happy Prince” ja „The House of Pomegrates”, kuhu kogutud tema muinasjutud; „Intentions” – filosoofilis-kriitilised esseed, ja „The Portrait of Mr. W. H.” ning „Lord Arthur Savile’s Crime” – satiirilised novellid. A. 1890 ilmub käesolev raamat. Nüüd on ta kui kirjanik oma kuulsuse tipul. On saabunud silmapilk, kus ollakse sunnitud teda tahes või tahtmata tõsiselt võtma. Aga tema tulunduslik seisukord on ikkagi kitsas. Sellepärast pöördub ta uuesti teatri poole, sest sealt on loota kõige ohtramaid sissetulekuid. Nõnda ilmub 1892. a. „Lady Windermere’s Fan”, 1893 – „A Woman of no Importance” ja 1894 – „The Importance of Being Earnest” ja „An Ideal Husband”.
20. veebr. 1892 oli „Lady Windermere’s Fan’i” esietendus St. Jamesi teatris. Tükk sai suure menu osaliseks ja siit peale algab W-i hiilgeaeg ka tulunduslikult, mis kestab kolm aastat – kuni languseni, mis osutus lõplikuks.
Sel hiilgeajal muutus Wilde täielikult „elukuningaks (the king of life)” ja „suureks elumeheks (le grand viveur)”, nagu ta ise juba varemalt ennast armastas nimetada. Ta oli moejünger, võluja, sübariit, maiasmokk, kunstnik ja kunsti toetaja, kirjanik ja jutustaja, valitseja ja klaun – kõik kokku, eriti aga just jutustaja.
