Kui nende sammud olid kaugusse surnud, lukustas Dorian ukse ja pistis võtme oma tasku. Nüüd oli ta kindel. Keegi ei saa kunagi seda koledust näha. Ükski silm peale tema oma ei näe kunagi tema häbi.
Raamatukogusse tagasi jõudes leidis ta, et kell oli just viis läbi ja tee oli juba sisse toodud. Väikesel tumedast lõhnavast puust ja rikkalikult pärlmutriga ehitud laual – tema hooldaja lord Radley abikaasa, selle ilusa, elukutselise põdeja kingitusel, kes oli viimase talve veetnud Kairos, – seisis kiri lord Henrylt ja selle kõrval kollases köites raamat, mille ümber pandud paber oli pisut kulunud ja ääred määrdunud. Kandikul seisis „The St. James’s Gazette” kolmanda väljaande number. Kõik tõendused, et Victor oli tagasi. Teda huvitas küsimus, kas teener mehi välja minnes oli kohanud või mitte ja kas ta neilt oli välja uurinud, mis nad siin tegid. Ta pidi tingimata pildi puudumist tähele panema, oligi juba kahtlemata tema kadu märganud, pannes toodud asju lauale. Sirm polnud veel oma paigale nihutatud ja seinast vahtis vastu tühi ruum. Võib-olla leiab ta millalgi öösel teenri ülalt, kus ta püüab lukustatud uksest sisse murda. Hirmus oli omada iseenda majas nuuskurit. Ta oli kuulnud rikastest inimestest, kellelt pigistas kogu eluaeg raha välja mõni teener, kes oli lugenud mõnd kirja, pealt kuulanud mõnd kõnelust, leidnud kaardi mingisuguse aadressiga, padja alt närtsinud lille või tüki kortsunud pitsi.
Ta ohkas, ja kui oli endale pisut teed kallanud, avas ta lord Henry kirja. Selles seisis, et ta saadab temale õhtulehe ja raamatu, mis teda võiks huvitada, ja et tema läheb klubisse veerand üheksa. Ükskõikselt avas ta lehe ja laskis silmad sellest üle käia. Punane pliiatsimärk torkas talle viiendal küljel silma. See juhtis tähelepanu järgmisele artiklile: 186
