Lehekülg:Dorian Gray portree. Wilde-Tammsaare 1957.pdf/187

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Kohtulik juurdlus ühe näitlejanna korjuse asjus. – Juurdlust toimetati täna hommikul Bell Tavernis, Hoxton Roadil ringkonna laipadeuurija mr. Danby poolt noore näitlejanna Sibyl Vane’i asjus, kes oli viimati teenistuses Holbornis, Royal Theatres. Otsus lausus leitud andmete põhjal: surm õnnetuse tagajärjel. Suurt kaastundmust äratas kadunu ema, kes oli väga põrutatud niihästi tema enda kui ka laiba lahkaja dr. Birrell’i ülekuulamisel.”

Dorian kortsutas kulmu, kiskus lehe lõhki, läks üle toa ja viskas ta minema. Kui inetu see kõik oli! Ja kui hirmus tõeliseks tegi asjad inetus! Ta oli lord Henryle pisut pahane, et see selle teate talle läkitas. Ja oli meeletus seda punase pliiatsiga märkida. Victor võis seda ehk lugeda. Selleks oskas teener inglise keelt enam kui tarvis.

Võib-olla lugeski ta juba ja hakkab ehk midagi kahtlast aimama. Kuid siiski, mis sest? Mis on Dorian Gray’l tegemist Sibyl Vane’i surmaga? Karta polnud midagi. Dorian Gray pole ometi teda tapnud.

Ta pilk langes kollasele raamatule, mille lord Henry talle saatnud. Mis võis see küll olla? Ta läks väikese pärlmutrikarva kaheksanurgelise raamaturiiuli juurde, mis tundus talle alati mingisuguse imeliku egiptuse mesilaste teosena, kes töötavad hõbedaga, ja võttes pihku raamatu, laskus ta tugitooli ning hakkas lehitsema. Mõne minuti pärast süvenes ta lugemisse. See oli imelikem raamat, mida ta kunagi lugenud. Talle näis, nagu liiguksid kogu maailma patud tema silme eest mööda kõige kenamais rõivais ja meeldivate flöödihelide saatel. Asjad, millest ta tumedalt oli unistanud, said talle äkki tõelisuseks. Asjad, millest ta polnud kunagi unistanud, ilmutusid temale samm-sammult.

187