oma vaimulikku arenemist mõne formaalse usu või õppesüsteemi omaksvõtmisega või pidada alaliseks elumajaks mõnd võõrastemaja, mis on kohane ulualune ainult üheks ööks või ainult mõneks tunniks öö jooksul, kui pole taevas ainustki tähte ja kuu alles sünnivaludes. Üheks hooajaks huvitas teda müstitsism oma imelise võimega muuta igapäevased asjad meile haruldasiks, ja teravamõtteline kõlbusvabadus, mis näib alati teda saatvat. Üheks hooajaks kaldus ta ka Saksamaa darwinismi liikumise materialistlikele õpetustele ja tundis imelikku lõbu asetada inimese mõtted ja kired kuhugi peaaju rakkpärlisse või mõnesse valgesse erku inimkehas, olles kaasa kistud arvamisest, et vaim oleneb täiesti kehalisest seisukorrast, olgu see haige või terve, normaalne või kidev. Aga ometi, nagu juba eespool tähendatud, polnud ühelgi teoorial elu endaga võrreldes vähematki tähtsust. Teravalt tundis ta kogu mõttelise spekulatsiooni viljatust, kui temast eraldatakse tegevus ja katse. Tema teadis, et meeltel on ilmutada niisama palju vaimseid saladusi nagu hingelgi.
Ja nõnda uuris ta nüüd lõhnu ja nende valmistamise saladusi, destilleerides raskelt lehkavaid õlisid ja põletades hommikumaa aromaatilisi vaike. Ta leidis, et pole hingelist seisukorda, millel puuduks vastav osa meelte elus, ja ta hakkas otsima endale õiget suhet, küsides, mis see küll on viirukisuitsus, et ta teeb inimese müstiliseks, ambralõhnas, et ta erutab kirgi, kannikestes, et nad äratavad mälestuse surnud armust, muskuses, et ta segab aju, ja püüdes sagedasti luua lõhnade tõelist psühholoogiat ning hinnata magusalõhnaliste juurte, uimastava tolmuga lillede, aromaatiliste palsamite, tumedate lehkavate puude, vastikustäratava nardi, hulluksajava hoveenia
