ja aaloe mitmesugust mõju, mis võivat peletada hingest nukruse.
Mõni teine kord pühendus ta täiesti muusikale ja pikas võrestikuga ehitud, punakuldse lae ja oliivroheliseks lakitud seintega ruumis armastas korraldada imelikke kontserte, kus joovastunud mustlased meelitasid metsikuid helisid oma tillukesilt tsitreilt, tõsised kollasesse linikusse mässitud tuniislased plõnnitasid oma määratuid pingulkeelseid kandleid, kuna irvitavad neegrid tagusid oma ühetoonilisi vasktrumme, turbanitega ehitud hindulased, kükitades punastel mattidel, puhusid oma pikki roost või messingist vilesid, võludes või tehes, nagu võluksid nad suuri prillmadusid ja kohutavaid sarvnastikuid. Nende barbaarse muusika karedad intervallid ja lõikavad lahkkõlad erutasid teda mõnikord, kui Schubert’i armsus, Chopin’i kaunid kurbused ja isegi Beethoven’i vägevad kooskõlad möödusid tähelepanematult tema kuulmeist. Tervest maailmast kogus ta kõige imelikumad mänguriistad, olid need leitud surnud rahvaste haudadest või mõnelt metsikult suguharult, mis oli tänini läänekultuuriga kokkupuutumisest pääsenud, ja ta armastas neid mänguriistu katsuda ning nendel mängida. Temal oli Rio Negro indiaanlaste müstiline juruparis, mida naised ei tohtinud kunagi näha ja millele isegi noormehed ei võinud enne pilku heita, kui olid paastunud ja neid oli pekstud; perualaste savist kruusid, mis häälitsesid nagu heledakõrilised linnud; flöödid inimeste kontidest, nagu Alfonso de Ovalle oli neid kuulnud Tshiilis, ja helisevad rohelised jaspised, mis leiti Cuzco läheduses ja mis andsid erilise maheda tooni. Temal olid maalitud kõrvitsad, väikesed kivid sees, mis ragisesid, kui neid raputada; mehhiklaste pikk clarin, mida mängija ei puhu, vaid millele ta ainult õhku sisse tõmbab; amatsooni-sugu- 198
