harude kare ture, mida puhuvad vahid, kes istuvad päev läbi kõrge puu otsas, ja mida võib kuulda, nagu kinnitatakse, kolme penikoorma taha; teponaztli, millel on kaks võnkuvat puukeelt ja mida pekstakse piimasest taimemahlast valmistatud sitke kummiga võitud keppidega; atsteekide yotl-kellad, mis riputatakse kobaraina nagu viinamarjad, ja ilmatu suur toru moodi trumm, mis suurte madude nahaga üle tõmmatud – selletaoline, mida nägi Bernal Diaz, kui ta läks ühes Cortes’iga mehhiko templisse, ja mille kaebliku kõla kohta ta on jätnud nii elava kirjelduse. Mänguriistade fantastiline iseloom võlus teda ja ta leidis imelikku lõbu mõeldes, et kunstil nagu looduselgi on omad peletised, loomaliku välimusega ja inetu häälega riistapuud. Aga mõne aja pärast tüdines ta neist ja istus siis üksi või ühes lord Henryga ooperi loozhis, kuulates kaasakiskuva naudinguga „Tannhäuserit” ja nähes selle suure kunstiteose eelmängus iseoma hinge tragöödiat.
Ühel juhusel asus ta kalliskive uurima ja ilmus kuhugi näokattepidule kui Anne de Joyeuse, prantsuse admiral, riietel viissada ja kuuskümmend pärli. See kalduvus võlus teda aastaid ja ei lahkunud temast tõepoolest enam kunagi. Sagedasti kulutas ta kogu päeva, ikka uuesti ja uuesti tõstes ühest kastist teise mitmesuguseid kalliskive, mille seas olid oliivrohelised krüsoberüllid, mis muutuvad lambivalgusel punaseks, nagu hõbetraadiga põimitud tsümofaanid, rohelise mandli karva peridotid, roosapunased ja viinkollased topaasid, tulipunased rubiinid, milles värisevad neljaharulised tähed, leegilised kaneelkivid, apelsinkollased ja violetsed spinellid ja ametüstid oma vahelduvate rubiini ja safiiri kihtidega. Ta armastas päevakivide punast kulda ja kuukivi pärlilist valget ning piimakarva opaali hapraid vikerkaarevärve.
