Amsterdamist tellis ta endale kolm haruldaselt suurt ja värviküllast smaragdi ja tal oli üks türkiis de la vieille roche, mis oli kõigil asjatundjatel pinnuks silmas.
Ka leidis ta kalliskivide kohta imelisi lugusid. Alphonso „Clericalis Disciplina’s” mainitakse madu, kel tõelisest hüatsindist silmad, ja Aleksandri romantilises ajaloos on öeldud, et Emathia võitja leidnud Jordani orust ussid „tõeliste smaragdide kobaratega, mis kasvasid nende seljas”. Philostratos jutustab meile, lohe peaajus leiduvat kalliskivi ja „kuldtähtede ning punase riide näitamisega” võidavat peletis suigutada maagilisse unne ning siis ta tappa. Nagu suur alkeemik Pierre de Boniface teatab, tegevat teemant inimese nägematuks ja india ahhaatkivi muutvat ta sõnakaks. Karneool vaigistab viha ja hüatsint uinutab magama ning ametüst peletab viinaauru. Granaat ajab kurjad vaimud välja ja hüdropikus röövib kuult tema helgi. Seleniit kahaneb ja kasvab ühes kuuga ja melokeust, mis paljastab vargad, võib mõjutada ainult kitseverega. Leonardus Camillus on näinud valget kivi, mis oli võetud äsjatapetud kärnkonna peaajust ja oli kindel abinõu mürgi vastu. Bezoar, mis leiti araabia hirve südamest, on ravimiks katku vastu. Araabia lindude pesades leidub aspilaat, mis päästab omaniku igasugusest tulehädast.
Ceilani kuningas ratsutas oma kroonimispidul läbi linna, suur rubiin käes. Preester Johannese palee väravad olid tehtud „tumepunasest karneoolist, millesse asetatud sarvmadude sarv, et keegi ei saaks sisse tuua mürki”. Katuseharjal seisis „kaks kuldõuna, millesse pistetud kaks tulipunast rubiini”, nii et kuld pidi särama päeval ja rubiinid öösel. Lodge’i imelikus romaanis „A Margarite of America” jutustatakse, et kuninganna kambris võis näha „kõiki maailma süütuid naisi, vormitud hõbe- 200
