dast, ja paistmas läbi krüsoliidi, tulipunase rubiini, safiiri ja rohelise smaragdi”. Marco Polo näinud Zipangu päriselanikke korjuste suhu panevat roosavärvilisi pärle. Mingisugune merepeletis olnud armunud pärlisse, mille tuuker tõi kuningas Prozes’ele, ja peletis tappis varga ning leinas seitse kuud kallist kadu. Kui hunnid meelitasid kuninga suurde kuristikku, viskas ta selle pärli minema – Procopius jutustab seda – ja seda ei leitud enam kunagi, ehk küll keiser Anastasius selle eest pakkus viissada naela kulda. Malabari kuningas oli kellelegi veneetslasele näidanud palvepaela kolmesajast ja neljast pärlist, iga pärl ühe austatava jumala jaoks.
Kui Aleksander VI poeg, Valentinois’ hertsog, Prantsuse kuningat Louis XII külastas, oli tema hobune, nagu Brantôme jutustab, kuldlehtedega kaetud ja tema müts oli ümbritsetud kahekordse rubiinide reaga, mis heitsid säravat helki. Inglise kuningas Karl oli tarvitanud ratsutades jaluseid, mis tipitud neljasaja ja kahekümne ühe teemandiga. Richard II-sel oli kuub, mida hinnati kolmekümne tuhande marga peale ja mida katsid punased spinellid. Hall kirjeldab Henry VIII tema sõidul Towerisse kroonimisele ja ütleb, ta olevat kandnud „kuldkuube, rind tikitud teemantide ja teiste kalliskividega ning kaelas ehe suurtest punastest spinellidest”. James I lemmikud kandsid kuldfiligraani paigutatud smaragdidest kõrvarõngaid. Edward II andis Piers Gaveston’ile punakuldse varustuse, mis tipitud hüatsintidega, kuldroosidest kaelakee türkiisidega ja peakatte, mis üle külvatud pärlidega. Henry II kandis kuni küünarnukkideni ulatuvaid kindaid, mida ehtisid kalliskivid, ja tal oli jahikulli-kinnas, mida katsid kaksteist rubiini ja viiskümmend kaks suurt pärli. Viimse Burgundia hertsogi võsu Charles Julge hertsogi-
