mütsil rippusid pirnitaolised pärlid ja see oli tipitud safiiridega.
Kui imeline oli elu ükskord! Kui pillav oma toreduses ja ehtes! Surnute toredusest lugedagi oli juba imeline.
Siis pöördus ta tähelepanu tikandustele ja gobeläänidele, mis täidavad freskomaalide aset Euroopa põhjapoolsete rahvaste jahedates tubades. Kui ta sellesse ainesse süvenes – ja temal oli alati haruldane võime täielikult anduda ükskõik millele, – täitis teda peaaegu lein mõeldes, missuguse hävingu toob aeg ilusaile ja imelisile asjule.
Tema vähemalt oli sellest pääsenud. Suvi järgnes suvele ja kollased nartsissid õitsesid ning närtsisid nii mõnegi korra, õudsed ööd kordasid oma häbi ajalugu, kuid tema jäi muutumatuks. Ükski talv ei rikkunud tema nägu ega inestanud ta lilletaolist õitsengut. Kui teissugune oli tema võrreldes aineliste asjadega! Kuhu olid need kadunud? Kus oli see safranikarva rüü, mille pärast jumalad võitlesid hiiglastega ja mille olid valmistanud tumedanahalised tüdrukud Ateenale meeleheaks. Kus on see määratu suur riie, mille Nero tõmbas Roomas üle Kolosseumi, see hiiglasuur purpurpuri, millel oli kujutatud tähine taevas ja Apollo kihutamas valgete kuldrakmeis täkkudega? Ta oleks tahtnud näha neid imelisi laudlinu, mis kootud päikesejumala preestreile ja millele asetati kõik need maiustused ja road, mis kuulusid pidusöökide juurde; näha kuningas Hilperichi surnurüüd tema kolmesaja kuldmesilasega; näha neid fantastilisi rõivaid, mis äratasid Pontuse piiskopis pahameele ja mida katsid „lõvide, pantrite, karude, koerte, metsade, kaljude ja jahimeeste pildid – ühe sõnaga kõik, mida 202
