sametist ja sinisest linasest riidest; hulk messirätikuid, karikakatteid ja higirätikuid. Müstilises kultuses, kus tarvitati niisuguseid asju, peitus midagi erutavat tema fantaasiale.
Sest kõik need varandused ja muud asjad, mis ta oma imelisse majja kogunud, olid määratud unustusevahendiks, mis aitasid tal teatud silmapilgukski pääseda aeg-ajalt väljakannatamatult suureks kasvavast hirmust. Üksikus lukustatud toas, kus ta oli nii palju veetnud oma lapsepõlvest, riputas ta iseoma käega seinale selle hirmsa portree, mille muutuvad jooned näitasid talle tema elu tõelist langust ja mille varjuks ta oli heitnud kuldpunase surnurüü eesriidena. Nädalate kaupa ei läinud ta sinna, unustades selle vastiku maalitud asja, ja nõnda ta sai tagasi oma kerge südame, imelise rõõmu ja kirgliku süvenemise paljasse olelusse. Äkki aga hiilis ta mõnel ööl oma majast välja ja läks Blue Gate Fields’i juures asuvaisse hirmsaisse urgastesse, viibides päev päeva järele seal, kuni ta sealt pidi põgenema. Tagasi tulnud, istus ta oma portree ees, needes ajuti teda ja iseennast, kuid olles teinekord täis uhkust oma individualismist, mis on pool kogu patu võluvusest, ja ta naeratas salajase lõbuga selle inestatud välimusega varju poole, mis pidi kandma temale endale kuuluvat koormat.
Mõne aasta pärast ei suutnud ta enam kauemini Inglismaalt eemal püsida ja ta loobus suvilast, mida ta jagas lord Henryga Trouville’is, ja ka müüriga piiratud majast Alzhiiris, kus nad olid veetnud enam kui ühe talve. Ta ei tahtnud lahus olla oma pildist, milles oli nii suur osa tema elust, ja kartis pealegi veel, et tema äraolekul võiks keegi üles tuppa pääseda, hoolimata keerulistest lukkudest, mis ta oli lasknud ukse ette panna.
Ta teadis kindlasti, et pilt mõnele teisele midagi ei
