ütleks. Näo inetusest ja vastikusest hoolimata säilitas pilt ikka sarnasuse oma algkujuga, kuid mis oleksid võinud teised siit õppida? Ta oleks igaühe välja naernud, kes tema üle oleks katsunud irvitada. Tema polnud ometi seda pilti maalinud. Mis puutus see temasse, kui alatuna ja kõlvatuna ta paistis. Isegi kui ta neile kõik oleks ütelnud, kas nad oleksid uskunud?
Ometi kartis ta. Mõnikord, olles Nottinghamshire’is oma suures mõisas ja lõbustades seal oma seisusse kuuluvat elegantset noorsugu, kust pärit ka tema peakaaslased, ning pannes imestama kogu krahvkonda oma pillava toredusega ja oma hiilgavate eluviisidega, pidi ta äkki oma külalised maha jätma ja linna kihutama, et järele vaadata, kas ehk pole uks maha murtud ja pilt kadunud. Mis oleks, kui see varastataks? Pelk mõte ajas talle külmad hirmujudinad kehale. Kindlasti saaks maailm tema saladuse teada. Võibolla aimaski maailm juba seda.
Sest kuna ta paljusid võlus, leidus nii mõnigi, kes teda ei usaldanud. Peaaegu ei tahetud teda kuhugi West Endi klubisse vastu võttagi, mille liikmeks tal oli õigus saada sünni ja seltskondliku seisundi tõttu, ja teati rääkida, et ühel juhul, kui keegi sõber tõi ta Churchilli klubi suitsetamistuppa, hertsog v. Berwick ja keegi teine dzhentlmen silmatorkavalt üles tõusid ja välja läksid. Imelikud lood liikusid suust suhu, kui ta oli kakskümmend viis aastat vanaks saanud. Teati rääkida, teda nähtud prassimas ühes välismaa madrustega kusagil madalas kongis Whitechapeli kaugemas osas ja et tema käivat läbi varaste ning valerahategijatega, tundes nende ametisaladusi. Tema imelikud aegajalised puudumised said tuttavaks, ja kui ta uuesti seltskonda ilmus, sosistati nurkades üksteisele kõrva, mindi irvitades 206
