temast mööda või mõõdeti teda külma uuriva pilguga, nagu tahaksid nad avada tema saladuse.
Niisugustele häbematustele ja haavamiskatseile ei pannud ta muidugi mingit rõhku ja suurema hulga inimeste silmas oli tema avameelne, sundimatu teguviis, tema meeldiv poisikeslik naeratus ja selle imelise nooruse võluvus, mis nähtavasti kunagi temast ei lahkunud, küllaldaseks vastuseks avaldatud laimustele, sest nõnda nimetati tema kohta liikuvaid kuulujutte. Ometi võis märgata, et mõned neist, kes olid olnud tema lähemad tuttavad, aeg-ajalt hakkasid temast kõrvale hoiduma. Naised, kes teda pööraselt jumaldanud ja kes olid tema pärast mängu pannud oma seltskondliku seisukorra, loobudes viisipärastest kommetest, muutusid hirmu või häbi pärast kahvatuks, kui Dorian Gray sisse astus.
Nende sosistatud skandaalsete lugude tõttu kasvas ometi mõnede silmas Dorian Gray hädaohtlik võluvus. Tema suur rikkus oli talle suureks kaitseabinõuks. Seltskond, vähemalt tsiviliseeritud seltskond, pole kunagi valmis midagi uskuma nende kahjuks, kes on niihästi rikkad kui ka võluvad. Loomusunniliselt tunneb ta, et kombed on tähtsamad kui moraal, ja suurimgi kõlblus on tema meelest vähem väärt kui hea kokk. Ja lõpuks on väga vilets lohutus kuulda, et mees, kes on andnud halva lõunasöögi või pakkunud viletsat viina, on oma eraelus väljaspool igasuguseid etteheiteid. Isegi inimese põhivoorused ei või tasuks olla poolkülma entrée eest, nagu tähendas kord lord Henry selle aine üle mõtteid vahetades, ning tema arvamise heaks võiks vist nii mõndagi öelda. Sest hea seltskonna põhimõtted on või vähemalt peaksid olema samad, mis maksavad kunstiski. Vorm on temas peaasi. Temas peab leiduma tseremoonia auväärsus nagu ka selle ebatõelisus, ja temas peaks ühinema
