romantilise näidendi ebaotsekohesus vaimukuse ja iluga, mis teeb need näidendid meile nii kaasakiskuvaks. On siis ebaotsekohesus nii hirmus asi? Ei usu. See on ainult meetod oma isiku paljundamiseks.
Vähemalt niisugune oli Dorian Gray arvamine. Tema imestas nende pealiskaudset psühholoogiat, kes nägid inimese minas midagi lihtsat, püsivat, usaldusväärset ja ühetaolist. Tema arvates oli inimene olend, kel on tuhat elu ja tuhat tundmust, keeruline ja mitmekordne olend, kes kannab oma mõtteis ja kirgedes imelikku pärivust ja kelle ihugi oli märgitud surnute peletislikkude haigustega. Oma mõisas armastas ta pikkamisi läbi külma pildigalerii sammuda ja vaadelda nende näopilte, kelle veri voolas tema soontes. Siin oli Philip Herbert, kellest Francis Osborne räägib oma raamatus „Memoires on the Reigns of Queen Elizabeth and King James” kui mehest, keda „kuningakojas hellitatud tema ilusa näo pärast, mis ei jäänud mitte kauaks tema kaaslaseks”. Oli see ehk noore Herberti elu, mida tema elas? Oli ehk mõni imelik mürgitatud idu kehast kehha roninud, kuni jõudis temani? Oli see ehk mõni tume aimus sellest hävinud ilust, mis ajas teda peaaegu vähemagi põhjuseta Basil Hallward’i ateljees avaldama seda imelikku, kogu tema elu muutvat palvet? Siin seisis ka oma kuldtikitud punases vammuses, kalliskivistatud ülekuues ja kuldääreliste kroogetega kaela ning käerandmete ümber sir Anthony Sherard, jalge ees hõbedane ja must relvastus. Mis oli selle mehe pärandus? Oli see Napoli Giovanna armuke talle sündimises kaasa andnud patu ja häbi? Olid ehk tema, Doriani teod ainult unistused, mida polnud julgenud teostada see kadunu? Siinsamas naeratas luitunud lõuendilt ka leedi Elizabeth Devereux oma gaasist tanu, pärlidest rinnalapi ja punakate lõhkkäistega. Paremas 208
