teie sisse astute? Miks nii paljud Londoni härrad kunagi teie majja ei astu ega teid ka enda poole kutsu? Teie olite ikka lord Staveley sõber. Möödunud nädalal kohtasin teda lõunasöögil. Juhtumisi mainiti teie nime nende miniatuuride tõttu, mis teie olite Dudley näitusele laenanud. Staveley vingutas huuli ja ütles, et teil võib küll peen kunstiline maitse olla, kuid et ometi olete mees, keda ükski puhaste tundmustega neiu ei tohiks tunda ja kellega ükski korralik naine ei peaks ühes ruumis istuma. Mina tuletasin talle meelde, et mina olen teie sõber, ja küsisin temalt, mis ta arvab oma sõnadega. Ta ütles mulle seda. Ta ütles mulle seda otseteed kõigi kuuldes. See oli kole! Miks on teie sõprus noormeestele nii saatuslik? Näiteks see vilets poiss kaardiväes, kes tappis enda. Teie olite temaga suured sõbrad. Siis see sir Henry Ashton, kes pidi Inglismaalt lahkuma määritud nimega. Teie olite temaga lahutamatult koos. Ja kuis oli lugu Adrian Singleton’iga ning tema hirmsa lõpuga? Ja mis oli lord Kent’i ainukese poja ning karjääriga? Mina kohtasin tema isa eile St. Jamesi tänaval. Ta näis murtuna häbist ja murest. Ja mis oli noore Perthi hertsogiga? Mis elu pidavat ta praegu elama? Missugune aumees tahaks veel temaga läbi käia?”
„Pidage, Basil. Te räägite asjust, millest te midagi ei tea,” ütles Dorian Gray, hammustades oma huult ja lõpmatu põlgusega hääles. „Teie küsite minult, miks lahkub Berwick toast, kui mina sinna sisse astun. See on sellepärast, et mina tean tema elust kõik, tema aga minu omast mitte midagi. Ja kuidas võiks inimesel hea kuulsus olla, kel voolab niisugune veri soontes, nagu on seda tema oma? Teie küsite minult Henry Ashton’i ja noore Perth’i kohta. Õpetasin mina ühele tema pahed ja teisele tema liiderlikkuse? Kui Kent’i arutu poeg võtab oma naise
