tänavalt, mis puutub see siis minusse? Kui Adrian Singleton oma sõprade nimed vekslitele kirjutab, olen siis mina tema hoidja? Tean, kuidas Inglismaal keelt kantakse. Keskklassid kehklevad oma kõlbeliste eelarvamustega rikkaliku lõunalaua taga ja sosistavad sellest, mida nad nimetavad kõrgemate klasside kõlblaks lodevuseks, püüdes nõnda näidata, et nemad kuuluvad peenesse seltskonda ja seisavad lähemas ühenduses nendega, keda nad laimavad. Siin maal on õilsusest ja vaimukusest küllalt, et iga labast keelt enda vastu liikuma panna. Ja mis elu elavad need inimesed ise, kes peavad ennast kõlbeliseks? Mu kallis poiss, te unustate, et me asume silmakirjalikkude sünnimaal.”
„Dorian,” hüüdis Hallward, „küsimus pole selles. Inglismaa on küllalt halb, seda tean ma, ja inglise seltskond pole parem. Sellepärast tahaksingi, et teie puhtana hoiduksite. Aga teie ei ole seda teinud. Inimese üle võib otsustada selle mõju kaudu, mis tal on oma sõpradesse. Teie omad näivad kaotavat igasuguse au, headuse ja puhtusetunde. Teie olete nad täitnud lõbuhullustusega. Nad on langenud alla sügavusse. Teie juhtisite nad sinna. Jah: teie juhtisite nad sinna ja ometi võite te naeratada, nagu teete seda praegugi. Aga on olemas veel halvemat. Tean, et teie ja Harry olete lahutamatud. Juba ainult sellepärast poleks te pidanud tegema tema õe nime sõimusõnaks.”
„Olge ettevaatlik, Basil. Teie lähete liiga kaugele.”
„Ma pean rääkima ja teie peate kuulama. Ja teie kuulate. Kui teie kohtasite leedi Gwendolen’i, siis polnud veel miski teda riivavalt puudutanud. Aga kas leiduks praegu veel ainuski viisakas naine Londonis, kes söandaks temaga parki sõita? Isegi ta lapsi ei lubata tema 218
