häbematu ja alatu pilge. Tema polnud ometi kunagi seda teinud. Ja ometi oli see tema oma pilt. Ta teadis seda ja äkki tundus talle, nagu oleks ta veri leegist jääks muutunud. Tema oma pilt! Mis pidi see tähendama? Miks oli ta muutunud? Ta pöördus Doriani poole ja vahtis teda nagu mõni haige. Tema suus tõmbles ja pahtunud keel ei tahtnud sõna kuulda. Ta laskis käe üle otsaesise käia. Seda kattis tihke higi.
Dorian tugenes vastu kaminat ja vaatles teda selle imeliku näoilmega, mida võib näha neil, kes süvenevad mõne suure kunstniku mängu. Selles polnud ei tõelist muret ega tõelist rõõmu, vaid ainult vaatlemiskirg, mis segatud ehk tsipakese võidurõõmuga silmis. Lille oli ta nööpaugust võtnud ja nuusutas seda või tegi, nagu nuusutaks.
„Mis peab see tähendama?” hüüdis Hallward viimaks. Iseenda hääl kõlas tema oma kõrvus lõikavalt ja võõralt.
„Aastate eest, kui olin alles poisike,” ütles Dorian Gray lille oma käes purustades, „kohtasite mind, ütlesite mulle meelitusi ja tegite mu edevaks ilu pärast. Ühel ilusal päeval tutvustasite mind oma sõbraga, kes seletas mulle nooruse ime, ja teie lõpetasite pildi, mis ilmutas mulle ilu ime. Hullumeelsel silmapilgul, mille kohta ma praegugi veel ei tea, kas seda kahetseda või mitte, avaldasin soovi, teie võib-olla nimetate seda palveks…”
„Ma mäletan seda! Oo, kui hästi ma seda mäletan! Ei! See on ometi võimatu! Tuba on niiske. Hallitus on lõuendisse sööbinud. Värvidel, mida tarvitasin, oli mingi vastik mineraalne mürk sees. Kinnitan teile, see on võimatu.”
„Ah, mis on võimatu?” lausus noormees akna alla astudes ja otsaesist vastu higist klaasi surudes. 224
