„Te ütlesite mulle, et olete ta hävitanud.”
„See polnud tõsi. Tema on minu hävitanud.”
„Ma ei usu, et see oleks minu pilt.”
„Kas te oma ideaali temas ära ei tunne?” küsis Dorian kibedalt.
„Minu ideaal, nagu teie seda nimetate…”
„Nagu teie seda nimetasite.”
„Selles polnud midagi halba, midagi häbistavat. Teie olite mulle ideaaliks, nagu ma seda enam kunagi ei kohta. See on saatüri nägu.”
„See on minu hinge nägu.”
„Issand! Mida mina küll olen jumaldanud! Tal on kuradi silmad.”
„Igaühel meist on Taevas ja Põrgu südames, Basil,’’ hüüdis Dorian metsikul meeleheite liigutusel.
Hallward pöördus jällegi pildi poole ja vahtis seda.
„Mu jumal! Kui see oleks tõsi,” hüüdis ta. „Siis see on, mis te oma eluga olete teinud. Te peate küll halvem olema kui need arvavad, kes teist räägivad!” Ta lähendas tule pildile ja vaatles seda. Pind näis täiesti rikkumatuna, nagu siis, kui ta pildi enda käest andis. Lagunemine ja koledus olid tulnud nähtavasti seestpoolt. Imeliku sisemise elupõlemise tõttu sõi patu pidalitõbi pildi pikkamisi. Korjuse mädanemine märjas hauas polnud mitte nii hirmus kui see.”
Ta käsi värises ja küünal kukkus tilkudes põrandale. Ta pani jala küünlale ja kustutas selle. Siis laskus ta vanale toolile, mis laua ees seisis, ja kattis näo kätega.
„Armuline jumal, Dorian, missugune õpetus! Missugune hirmus õpetus!” Ei tulnud mingit vastust, kuid ta kuulis, et noormees akna all nuuksus. „Paluge, Dorian, paluge,” lausus ta. „Mida õpetatakse meid lapsepõlves
