ütlema? „Ja ära saada meid kiusatusse. Anna andeks meile meie võlad. Päästa meid ära kurjast.” Ütleme seda üheskoos. Teie uhkuse palve võeti kuulda. Kuulda võetakse samuti ka teie kahetsuse palve. Mina jumaldasin teid liiga. Selle eest olen karistatud. Teie jumaldasite iseend liiga. Meie mõlemad oleme karistatud.”
Dorian Gray pöördus pikkamisi ümber ja vaatas läbi pisarate temale otsa.
„On juba liiga hilja, Basil,” kogeles ta.
„Kunagi pole liiga hilja, Dorian. Laskume üheskoos põlvili ja katsume, ehk tuleb mõni palve meil meelde. Kas pole mitte olemas salm: Ja kuigi teie patud oleksid punased kui veri, mina pesen nad valgemaks kui lumi?”
„Neil sõnadel pole enam minu kohta mingit tähendust.”
„Tasa! Ärge seda öelge. Teie olete oma elus küllalt halba teinud. Mu jumal! Kas te siis ei näe, kuis see neetud pilt meile vastu irvitab?”
Dorian Gray heitis pilgu pildile ja äkki valdas teda võitmatu viha Basil Hallward’i vastu, nagu oleks seda talle kõrva sosistanud nägu lõuendilt oma irvitavate huultega. Tagaaetud metslooma hullumeelsed kired mässasid temas ja ta jälestas laua ääres istuvat meest rohkem kui midagi muud kogu oma eluajal. Metsikult vaatas ta enda ümber. Midagi läikis vastasseisval värvitud kastil. Tema pilk langes sellele. Ta teadis, mis see oli. See oli nuga, mille ta mõne päeva eest nööri lõikamiseks üles toonud ja siia unustanud. Ta sammus pikkamisi tema poole, möödudes seega Hallward’ist. Niipea kui oli jõudnud tema selja taha, haaras ta noa ja pöördus ümber. Hallward liigutas end toolil, nagu mõtleks ta tõusta. Dorian kargas tema juurde ja torkas noa talle suurde veresoonde, mis asub 226
