kõrva taga, virutades mehe pea lauale ning lüües ikka ja jälle uuesti.
Kuuldus lämmatatud oie ja iseenda veres lämbuva inimese kole häälitsus. Kolm korda sööstsid väljasirutatud käed kramplikult õhku, hõljutades veidralt kangestunud sõrmi. Dorian lõi veel kaks korda, aga mees ei liigutanud enam. Midagi hakkas põrandale tilkuma. Ta ootas silmapilgu, surudes ikka veel mehe pead. Siis paiskas noa lauale ja kuulatas.
Ta ei kuulnud midagi, ainult tilkumist – tilkumist kulunud vaibale. Ta avas ukse ja astus selle ette välja. Maja oli täiesti vaikne. Kedagi polnud liikumas. Mõne silmapilgu kummardus ta käsipuu kohal ja vahtis alla voogavasse pimedusse. Siis võttis ta võtme uksest, läks tuppa tagasi ning keeras ukse enda järele lukku.
Mees istus ikka alles toolil, pea lõdvalt laual, selg vimmas ja käed fantastiliselt pikad. Poleks kuklas seda punast täkkelist haava ja laual seda pikkamisi laienevat musta loiku, siis oleks võinud arvata, et mees on lihtsalt magama uinunud.
Kui ruttu see kõik sündis! Ta tundis end imelikult rahulikuna ja astus klaasukse juurde, mille ta avas, et välja rõdule minna. Tuul oli udu laiali puhunud ja taevas oli nagu määratu vausaba, mis tipitud tuhandete kuldsilmadega. Ta vaatas alla ja nägi seal politseinikku oma ringil laternatule helgiga vaiksete majade uksi valgustamas. Voorimehe punane tuli vilkus tänavanurgal ja kadus siis. Keegi naine lehvivas sallis läks pikkamisi mööda ja tuikus astudes. Aeg-ajalt seisatas ta ja vahtis tagasi. Äkki hakkas ta kähiseval häälel laulma. Politseinik astus tema juurde ja ütles talle midagi. Naine läks taarudes edasi ja naeris. Vinge tuul puhus üle platsi.
