tuuri osi, pärast aga inimnägusid. Äkki märkas ta, et igal joonistatud näol on mingisugune imelik sarnasus Basil Hallward’i omaga. Ta kortsutas kulmu, tõusis üles ja läks raamaturiiuli juurde, kust võttis huupi mingi köite. Ta otsustas sündinud asjast mitte enne enam mõelda, kui see peaks tingimata tarvilik olema.
Juba sohval lamades heitis ta alles pilgu võetud raamatu nimele. See oli Gautier’ „Émaux et Camées”, Charpentier’ jaapani paberi väljaanne, Jacquemart’i joonistustega. Köide oli sidrunrohelisest nahast, kaunistatud kuldvõrestikuga ja tipitud granaatõuntega. Adrian Singleton oli selle talle annetanud. Lehitsedes langes ta pilk luuletusele Lacenaire’i käest, külmast, kollasest käest „du supplice encore mal lavée” tema tihedate, punaste karvadega ja tema „doigts de faune”. Ta vaatas oma valgeid ja peeneotsalisi sõrmi ja tundis vastu tahtmist kerget värinat kehas. Ta lehitses edasi, kuni jõudis järgmiste ilusate salmideni Veneetsiast:
„Sur une gamme chromatique, |
Kui ilusad need salmid olid! Neid lugedes tundus,
