pärast? Mis puutub see minusse, mis saatana tegusid teie olete teinud?”
„See oli enesetapp, Alan.”
„See rõõmustab mind. Kuid kes ajas seda tegema? Vististi teie.”
„Loobute teie ikka veel seda minu heaks tegemast?”
„Muidugi loobun ma. Mina ei taha sellega absoluutselt midagi tegemist teha. Mul on üsna ükskõik, mis häbisse teie langete. Teie olete kõike seda ära teeninud. Ma ei kurvastaks, kui oleksite avalikult teotatud. Kuidas julgete üldse mind kõigi seast maailmas selleks välja valida, et segada neisse koledustesse? Arvasin, et teil peaks inimeste loomusest rohkem aimu olema. Teie sõber lord Henry Wotton pole teile nähtavasti kuigi palju psühholoogiast rääkinud, ükskõik mis ta muidu teile õpetanud. Miski ei või mind ajada ainustki sammu astuma teie aitamiseks. Teie olete valele mehele sattunud. Minge mõne oma sõbra juurde. Ärge tulge minu juurde.”
„Alan, see oli mõrtsukatöö. Mina tapsin ta. Teie ei tea, kui palju ta oli pannud mind kannatama. Missugune minu elu ka oleks, see mees oli tema rikkumises rohkem süüdi kui vaene Harry. Tema võib-olla ei kavatsenud seda, tulemus oli ometi sama.”
„Mõrtsukatöö! Armuline jumal! Dorian, olete teie siis juba seal maal? Mina teid üles ei anna, see pole minu asi. Pealegi areteeritakse teid ilma minutagi. Keegi ei saa muidu kurjategijaks, kui ta pole teinud mingit rumalust. Kuid mina ei taha sellega midagi tegemist teha.”
„Te peate sellega tegemist tegema. Oodake, oodake silmapilgukski, kuulake mind. Ainult kuulake mind, Alan. Mina nõuan ju teilt, Alan, ainult teaduslikku eks-
