perimenti. Teie käite ju haigemajades ja surnukuurides ning need koledused, mis te seal teete, ei eruta teid. Kui see mees lamaks kusagil inetus lahkamiskambris või haisvas laboratooriumis tinalaual punaste torudega vere äravoolamiseks, siis näeksite temas ainult imelist uurimuseset. Ainuski juuksekarv ei liiguks teie peas. Ja teie ei arvaks, et teete midagi halba. Otse selle vastu arvaksite, et teie teete inimsoole head, suurendate inimsoo teadmiste hulka, rahuldate oma vaimset uudishimu või toimetate midagi muud selletaolist. Mina ei vaja teilt ju midagi muud, kui olete teinud juba nii sagedasti varemaltki. Tõepoolest, korjuse hävitamine peaks vähem hirmus olema kui nii mõnigi asi, mida te olete harjunud tegema. Ja pidage meeles, see on ainuke asitõend minu vastu. Kui see leitakse, olen mina kadunud, ja kindlasti leitakse ta, kui teie mind ei aita.”
„Mul pole vähematki soovi teid aidata. Teie unustate selle. Mina olen kogu asja vastu lihtsalt ükskõikne. Sellel pole minuga midagi tegemist.”
„Alan, ma palun teid. Mõtelge minu seisukorrale. Just enne teie tulekut pidin hirmu pärast aru kaotama. Millalgi saate ehk ise tunda, mis tähendab hirm. Ei! Ärge mõtelge selle peale. Vaadake asja ainult teaduslikult seisukohalt. Teie ei küsi ju, kust tulevad korjused, millega teie katsetate. Ärge küsige ka nüüd. Mina olen temast juba liigagi rääkinud. Ma palun tehke seda. Ükskord olime sõbrad, Alan.”
„Ärge rääkige neist päevadest, Dorian: nad on surnud.”
„Surnud viibivad mõnikord. See mees seal ülal ei taha kaduda. Tema istub laua ääres longus pea ja väljasirutatud kätega. Alan! Alan! Kui te mind ei aita, olen 240
