ülemale vali käsk oli antud W-ile mitte mingisuguseid kergendusi lubada. Varsti toimetati ta sealt Lõuna-Inglismaale Readingi karistusmajja. Teel tuli jaamas pool tundi oodata ja siin tunti W. teiste vangide seas ära. Mõnitades sülgas talle siin üks rahvasaadik näkku. Kindel, see rahvaesindaja saavutas surematuse, nagu Diana templi põletajagi. Ehk tuleb Inglismaalgi kord aeg, kus sellele paigale mälestussammas pannakse, kas või lihtne graniidist obelisk, pealkirjaga: „Siin sülitas rahvasaadik see ja see siis ja siis Oscar Wilde’ile näkku.”
Alguses ei lubatud W-ile mingisuguseid kergendusi vanglas ja nõnda lähenes tema hellitatud keha – suur ja tüse – täielikule kokkuvarisemisele. Laatsaretti ei jäetud teda kauemaks ajaks, sest tema häda peeti tehtuks. Neli korda aastas võis ta välismaailmaga kokku puutuda. Need, kes teda vaatamas käisid, räägivad tema tööga purustatud ja veristest kätest, lõpnud kehast ja võimetult rippuvast lõuast. Palavalt armastatud ema suri tal vangipõlve ajal, aga poeg matusele ei pääsenud.
Vangipõlve teine pool oli tal pisut kergem – vangla ülemuse vahetamise ja sõprade hoolitsuse tõttu keskvalitsuses. Kui tema „Salome” Pariisis oma esietenduse hiilgavalt läbi kannatas, soovis vangla ülem talle isegi õnne. Nagu Londonis aristokraatlikus seltskonnas, samuti võitis W. ka vanglas viimaks lugupeetud ja silmapaistva seisundi. Luges lõpuks siin Sophokles’t, kirikuisasid, testamenti ja Dante põrgut, oli ta ju ise praegu põrgus.
19. mail 1897 vabanes W. vanglast, kus talle lahkudes tehtud töö eest pool naelsterlingit pihku pisteti, mille ta andnud esimesele sandile. Sõbrad ja austajad olid talle suurema summa kokku pannud ja nõnda oli tal võimalik
