ma hävitatud. Mind tõmmatakse võllasse, Alan! Kas mõistate? Mind puuakse minu teo pärast üles.”
„Asjata on seda stseeni jätkata. Mina loobun kategooriliselt selles asjas midagi tegemast. Hullumeelsus on minult midagi selletaolist nõuda.”
„Teie loobute?”
„Jah.”
„Ma vannutan teid, Alan.”
„See on asjata.”
Jällegi ilmus Dorian Gray silmi endine kaastundmus. Siis sirutas ta käe, võttis tüki paberit ja kirjutas sinna peale midagi. Ta luges selle kaks korda hoolega läbi, pani ta hoolikalt kokku ja lükkas üle laua. Kui oli seda teinud, tõusis ta üles ja läks akna alla.
Campbell vaatas üllatatult talle otsa, võttis siis paberi ja avas selle. Lugedes läks ta nägu surnukahvatuks ja ta langes toolil tagasi. Äkki läks tal hirmus halvaks. Talle tundus, nagu peksaks ta süda end kusagil tühjas õõnsuses surnuks.
Pärast kaht, kolme minutit kohutavat vaikimist pöördus Dorian ümber, astus istujale selja taha ja pani käe tema õlale.
„Mul on nii kahju, Alan,” lausus ta, „kuid teie ei jätnud mulle muud valikut. Mul on juba kiri valmis kirjutatud. Siin ta on. Te näete aadressi. Kui teie mind ei aita, siis pean ta ära saatma. Teie teate, mis oleks selle tulemuseks. Kuid teie aitate mind. Võimatu oleks teil nüüd loobuda. Ma katsusin teid hoida, seda peate isegi tunnistama, kui õiglane olete. Aga teie olite karm, tõre ja haavav. Teie talitasite minuga, nagu pole seda teinud veel ükski inimene, vähemalt elusatest mitte. Mina kannatasin seda. Nüüd on minu käes kord tingimusi teha.”
