Campbell kattis näo kätega ja värin vapustas ta keha.
„Jah, nüüd on minu kord tingimusi teha, Alan. Teie tunnete neid. Asi on üsna lihtne. Ärge erutuge nii väga, töö tahab teha. Hakake peale ja lõpetage ta.”
Oie kostis Campbell’i huulilt ja ta värises kogu kehast. Kella tiksumine kaminal näis jagavat aja üksikuiks aatomiteks ja igaüks neist oli hirmus taluda. Ta tundis, nagu tõmmataks talle raudvitsa ümber pea ja nagu oleks teda juba see häbi tabanud, millega teda ähvardati. Käsi ta õlal tundus tinaraskena. See oli väljakannatamatu ja näis teda puruks rusuvat.
„Alan, te peate kohe otsustama.”
„Ma ei või seda teha,” ütles ta masinlikult, nagu suudaksid sõnad asja muuta.
„Teie peate. Teil pole valikut. Ärge viivitage.”
Ta mõtles silmapilgu. „On ülal toas tuli?”
„Jah, seal on gaasituli asbestiga.”
„Ma pean koju minema ja laboratooriumist mõned asjad tooma.”
„Ei, Alan, teie ei lahku siit majast. Kirjutage paberile, mis vajate, ja minu teener võtab voorimehe ning läheb toob nad teile.”
Campbell kriipseldas mõned read ja kuivatas nad, kuna ta ümbrikule oma abilise nime kirjutas. Dorian luges kirja hoolega läbi. Siis kõlistas ta ja andis selle oma teenrile, käskides teda saadud asjadega võimalikult ruttu tagasi tulla.
Kui eestoa uks oli kinni langenud, võpatas Campbell närviliselt ja tõusis toolilt ning läks kamina juurde. Ta värises nagu ägedas palavikus. Minutit kakskümmend ei rääkinud kumbki mees. Kärbes pirises rahurikkuvalt toas ja kella tiksumine kostis vasaralöökidena. 242
