Kui kell lõi üks, pöördus Campbell ümber ja vaadates Dorianile otsa nägi tema silmad pisaratega täidetud olevat. Selle kurva näo puhtuses ja süütuses oli midagi, mis ärritas ta tulisele vihale. „Teie olete alatu, lõpmata alatu!” pomises ta.
„Tasa, Alan: teie päästsite mu elu,” ütles Dorian.
„Teie elu? Armuline taevas! Mis elu see küll on! Teie langesite aste-astmelt ja nüüd olete juba kuriteoni jõudnud. Seda tehes, mida ma kavatsen teha, mida teie sunnite tegema, ei mõtle ma teie elu peale.”
„Ah, Alan,” lausus Dorian ohates, „sooviksin, et teil oleks tuhandendikki sellest kaastundmusest minu vastu, mis minul on teie vastu.”
Rääkides pöördus ta kõrvale ja vaatas välja aeda. Campbell ei vastanud.
Kümne minuti pärast kostis ukselt koputus ja teener astus sisse, kandes suurt keemiliste ainete mahagonkasti, pikka teras- ja plaatinatraadi rulli ja kaht imeliku kujuga raudklambrit.
„Pean ma asjad siia jätma, sir?” küsis ta Campbell’ilt.
„Jah,” vastas Dorian. „Ja kahjuks pean ma teid veel välja saatma, Francis. Mis on selle mehe nimi Richmondis, kes varustab Selbyt orhideedega?”
„Harden, sir.”
„Jah, Harden. Te peate kohe Richmondi minema ja temale ütlema, et ta saadaks mulle kaks korda rohkem orhideesid kui ma tellinud, ning võimalikult vähe valgeid. Üldse ei vajagi ma valgeid. Täna on kena päev ja Richmond on nii kena paik, muidu ma poleks teid sellega tülitanudki, Francis.”
„Sellest pole midagi, sir. Mis ajaks pean ma tagasi olema?”
