Dorian vaatas Alani poole. „Kui kaua vältab teie katse?” küsis ta külmal, ükskõiksel toonil. Kolmanda isiku juuresolek näis andvat talle haruldaselt julgust.
Campbell kortsutas kulmu ja hammustas huult. „Tundi viis,” vastas ta.
„Siis on küllalt, kui te kella poole kaheksaks tagasi olete, Francis. Või pidage – pange mulle ülikond ümberriietuseks välja. Siis võite ka õhtut kasutada. Kodus ma lõunat ei söö, nõnda ei vaja ma teid.”
„Tänan teid, sir,” ütles teener toast lahkudes.
„Nüüd, Alan, ei või enam silmapilkugi raisata. Kui raske see kast on! Ma kannan teil selle üles. Teie ise toote teised asjad.” Ta rääkis kärsitult ja käskivalt. Campbell tundis end käsualusena. Üheskoos lahkusid nad ruumist.
Kui nad jõudsid trepi ülemisele otsale, võttis Dorian taskust võtme ja pööras selle lukus ringi. Siis peatus ta ja silmi ilmus tal rõhutud helk. Ta värises.
„Ma arvan, ma ei suuda sisse astuda, Alan,” lausus ta.
„Mul on see ükskõik. Ma ei vaja teid,” ütles Campbell külmalt.
Dorian avas pooleldi ukse. Seda tehes nägi ta oma nägu pildil päikesepaistel irvitamas. Pildi ees põrandal lamas eesriie. Tal tuli meelde, et mineval ööl esimest korda kogu elus oli ta unustanud seda saatuslikku lõuendit katmast, ja ta tahtis sisse tormata, kuid põrkas hirmuvärinal tagasi.
Mis oli see vastikult särav ja märg laik tema teisel käel, nagu oleks lõuend higistanud verd? Kui kole see oli! Koledam, nagu talle silmapilguks näis, kui see vaikne asi, mis lamas väljasirutatult laual ja mis polnud 244
