ennast kogu aeg liigutanud, vaid aina endisel paigal püsinud, otsustades tema veidra varju järele laigulisel vaibal.
Ta tõmbas sügavasti hinge tagasi, lükkas ukse pisut laiemale lahti ja astus ruttu poolsuletud silmil ja kõrvalepööratud näol sisse, otsustades mitte ainustki pilku heita korjusele. Siis kummardus ta, võttis kuldpurpurilise riide ja viskas selle üle pildi. Nõnda jäi ta seisma, julgemata ümber pöörduda, ja silmad kiindusid tal vaiba mustri joonistusse. Ta kuulis Campbell’i sisse kandvat raske kasti, rauad ja teised asjad, mida ta tarvitas eelolevaks koledaks toiminguks. Ta hakkas mõtlema, et kas nad Basil Hallward’iga üldse on kohanud, ja kui see on sündinud, mis nad siis teineteisest on arvanud.
„Jätke mind nüüd üksi,” ütles kare hääl tema selja taga.
Ta pöördus ümber ja tõttas välja, ainult seda märgates, et korjus oli tagaspidi toolile heidetud ja Campbell vahtis kollaselt helkivasse näkku. Trepist alla minnes kuulis ta võtit lukus pööratavat.
Tükk aega pärast kella seitset tuli Campbell raamatukogusse tagasi. Ta oli kahvatu, kuid täiesti rahulik. „Ma tegin, mis te mult nõudsite,” lausus ta. „Ja nüüd, elage hästi. Ärgem saagem enam kunagi kokku.”
„Teie päästsite mind hävingust, Alan. Seda ei suuda ma unustada,” ütles Dorian lihtsalt.
Niipea kui Campbell oli lahkunud, läks ta üles. Toas oli kole salpeeterhappe hais. Kuid see, mis oli istunud laua ääres, oli jäljetult kadunud.
