VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK
Samal õhtul kell pool üheksa astus Dorian Gray elegantselt riietatuna, suur kimp parma kannikesi nööpaugus, kummarduvatest teenritest mööda leedi Narborough’ võõrussaali. Ta otsaesisel värisesid ärritatud närvid ja ta tundis end metsikult erutatuna, kuid tema liigutused majaproua käele kummardudes olid kerged ja meeldivad nagu ikka. Võib-olla tundub inimene just siis kõige enam iseendana, kui ta etendab mõnd osa. Kindlasti ükski, kes Dorian Gray’d nägi, ei tulnud mõttele, et tema oleks võinud läbi kannatada ühe meie aja hirmsamaid tragöödiad. Need ilusavormilised sõrmed ei võinud ometi kunagi nuga haarata ega need naeratavad huuled jumalat ja kõike head needa. Tema isegi ei saanud muidu kui pidi oma rahulikkust imetlema ja silmapilguks tundis ta teravalt oma kahekordse elu hirmsat naudingut.
See oli väike seltskond, suure rutuga kokku kutsutud leedi Narborough’ poolt, kes oli õige arukas naine ja kes, nagu lord Henry seda armastas nimetada, oli alal hoidnud haruldaselt suure inetuse. Ta oli olnud ühe meie igavama saadiku eeskujulik abikaasa, ja kuna ta oli tema viisakalt matnud iseenda joonistatud marmormausoleumisse ning oma tütred pannud rikastele, vana- 246
