poolsetele meestele, andus ta ise praegu prantsuse kirjandusele, prantsuse köögikunstile ja prantsuse vaimukusele, kui ta seda kusagil juhtus leidma.
Dorian oli tema erilisi lemmikuid ja alati kinnitas ta, ta olevat äärmiselt rõõmus, et ta teda pole kohanud nooremail päevil.
„Tean, mu kallis, mina oleksin teisse pööraselt armunud,” armastas ta korrata, „ja oleksin teie pärast kõik üle parda heitnud. On suur õnn, et tol ajal veel teie peale ei mõeldud. Nõnda elasin oma ea, ilma et mul oleks väikesemat flirtigi olnud. Muidugi oli see kõik Narborough’ süü. Ta oli hirmus lühikese nägemisega, ja mis lõbu oleks petta meest, kes midagi ei näe.”
Ta külalised olid sel õhtul õige igavad. Selle põhjuseks oli, nagu ta Dorianile üsna kulunud lehviku varjul seletas, tema tütar, kes äkki siia oli ilmunud, pealegi veel ühes oma mehega, mis veel halvem.
„Mina arvan, see pole temast sugugi kena, mu kallis,” sosistas ta. „Muidugi külastan neid igal suvel, kui tulen Homburgist, ja peatun mõni aeg nende juures, sest minutaoline vana naisterahvas vajab vahetevahel värsket õhku ja pealegi raputan mina nad tõepoolest unest. Teil pole ju aimugi, mis elu nad seal elavad. See on puhas, rikkumata maaelu. Nad tõusevad vara, sest neil on ju nii palju teha, ja lähevad vara magama, on ju neil nii vähe mõelda. Juba kuninganna Eliisabeti ajast saadik pole naabruses ainustki skandaali olnud ja sellepärast uinuvad nad peale lõunat kõik magama. Teie ei pea nende juurde istuma, vaid minu kõrval olema ja mind lõbustama.”
Dorian lausus sõbraliku meelitussõna ja laskis silmad lauas ringi käia. Õige: see oli tõepoolest igav seltskond. Kaht lauasistujat polnud ta kunagi varem näinud
