ja teiste seas olid – Ernest Harrowden, üks neid keskealisi keskpärasusi, kes on Londoni klubides nii harilikud nähtused ja kel pole ainustki vaenlast, kuna nad aga ise oma sõpradelegi ei meeldi; leedi Roxton, neljakümneseitsme-aastane kongus ninaga ülesmukitud naine, kes püüdis alati oma head nime määrida, kuid kes oli sedavõrd inetu, et keegi tema kohta midagi halba ei uskunud, mis oli talle muidugi suureks pettumuseks; mrs. Erlynne, keegi pealetükkiv, meeldiva sosina ja punaste juustega tühisus; leedi Alice Chapman, majaproua tütar, igav, kohmakas naine, üks neid iseloomulikke briti nägusid, mida pärast nende kohtamist enam kunagi ei mäleta; ja tema abikaasa, punasepalgeline ja valge põskhabemega olend, kes nagu paljud teisedki temataolised arvas, et liialdatud joviaalsusega võib tasuda täieliku mõttepuuduse.
Dorianil oli peaaegu kahju, et ta siia oli tulnud, kuni leedi Narborough viimaks pilgu suurele kuldpronksist kellale heitis, mis ilutses oma toreda joonestikuga punase riidega kaetud kaminal, ja ütles:
„Kui hirmus, et Henry Wotton nii hiljaks jääb! Juhuslikult saatsin täna hommikul tema juurde ja ta lubas kindlasti mulle mitte lasta pettumust osaks saada.”
See lohutas pisut, et Harry pidi siia tulema; ning kui uks viimaks avanes ja kõrvu kostis lord Henry aeglane meloodiline hääl, mis andis võluvuse mingile eba-avameelsele vabandusele, kadus Dorianil tüdimus.
Kuid süüa ei võinud ta midagi. Roog roa järel möödus puutumatuna. Leedi Narborough ei lakanud teda sõnumast, nimetades tema tegu „haavamiseks vaesele Adolphe’ile, kes korraldas söögisedeli eriliselt just teile”, ja vahetevahel heitis ka lord Henry pilgu temale, imes- 248
