tades tema vaikust ja hajameelsust. Aeg-ajalt täitis teener tema klaasi vahuviinaga. Ta jõi ahnelt ja ta janu näis kasvavat.
„Dorian,” ütles lord Henry viimaks, kui pakuti juba linnupraadi, „mis on teiega täna õhtul? Te olete ju sootuks haiglane.”
„Mina arvan, ta on armunud,” hüüdis leedi Narborough, „ja ta ei julge minule sellest rääkida, kartes minu armukadedust. Tal on täiesti õigus. Seda ma oleksin ka.”
„Kallis leedi Narborough,” lausus Dorian naeratades, „ma pole juba kogu nädal armunud olnud – sest ajast saadik enam mitte, kui madame de Ferrol linnast lahkus.”
„Kuidas teie mehed küll sellesse naisesse võite armuda!” hüüdis vana leedi. „Seda ei suuda ma tõesti mitte mõista.”
„See on lihtsalt sellepärast, et ta tuletab aegu meelde, kus teie olite alles väike tütarlaps, leedi Narborough.” ütles lord Henry. „Ta on ühendav lüli teie lühikeste kleitide ja meie vahel.”
„Ta ei tuleta koguni mitte minu lühikesi kleite meelde, lord Henry. Kuid ma mäletan teda kolmekümne aasta eest Viinis ja tean ka, kui décolletée ta siis oli.”
„Tema on ikka veel décolletée,” vastas lord Henry, võttes oma pikkade sõrmedega õlimarja, „ja kui ta on hästi elegantses kleidis, siis paistab ta nagu halva prantsuse romaani édition de luxe. Ta on tõepoolest imeline ja täis üllatusi. Tema perekondlikud võimed on haruldased. Kui tema kolmas mees suri, muutusid tema juuksed mure tõttu otse kuldseks.”
„Kuidas te ometi nõnda võite, Harry!” hüüdis Dorian.
