„See on väga romantiline seletus,” naeris majaproua. „Kuid tema kolmas mees, lord Henry! Ega te ometi arva, et Ferrol on juba neljas?”
„Muidugi, leedi Narborough.”
„Sellest ei usu ma ainustki sõna.”
„Noh, eks küsige mr. Gray’lt. Tema on ta lähimaid sõpru.”
„On see tõsi, mr. Gray?”
„Tema ise kinnitab seda,” ütlea Dorian. „Küsisin temalt, kas ta ehk Marguerite de Navarre viisil nende südameid sisse ei balsameeri ja neid oma vöö külge ei riputa. Ta ütles, tema ei tegevat seda sellepärast, et neil pole südant üldse olnudki.”
„Neli meest! Ausõna, see on trop de zèle!”
„Trop d’audace, ütlesin mina temale,” tähendas Dorian.
„Oo! Temal on kõigeks julgust küll, mu kallis. Ja mis moodi on see Ferrol? Ma ei tunne teda.”
„Ilusate naiste mehed kuuluvad kurjategijate klassi,” ütles lord Henry viina rüübates.
Leedi Narborough lõi teda lehvikuga. „Lord Henry, ma pole sugugi üllatatud, et maailm ütleb, teie olla haruldaselt halb.”
„Aga missugune maailm ütleb seda?” küsis lord Henry kulme kergitades. „See võib olla ainult tulev maailm. Praeguse maailmaga olen ma parimas vahekorras.”
„Kõik, keda tunnen, ütlevad, teie olla väga halb,” hüüdis vanaproua pead raputades.
Lord Henry tegi silmapilguks tõsise näo. „See on lihtsalt pöörane,” ütles ta viimaks, „kuis inimesed tänapäev ringi käivad ja su selja taga asju räägivad, mis on täiesti ja absoluutselt tõsi.” 250
