„Eks ole ta lihtsalt parandamatu?” hüüdis Dorian oma toolil ettepoole kummardudes.
„Seda loodan ma,” ütles majaproua naerdes. „Aga kui te tõepoolest kõik madame de Ferroli nii naeruväärsel viisil jumaldate, siis pean ma uuesti mehele minema, et moes olla.”
„Teie ei lähe enam kunagi mehele, leedi Narborough,” rääkis lord Henry vahele. „Teie olite selleks liiga õnnelik. Kui naine uuesti mehele läheb, siis sellepärast, et ta oma esimest meest põlgas. Kui mees uuesti abiellub, siis sellepärast, et ta oma esimest naist jumaldas. Naised proovivad õnne, mehed panevad ta mängule.”
„Narborough polnud täiuslik,” hüüdis vanaproua.
„Kui ta seda oleks olnud, siis poleks teie teda armastanud, mu kallis leedi,” kõlas vastus. „Naised armastavad meid meie puuduste pärast. Kui meil neid küllalt on, siis annavad nad meile kõik andeks, isegi meie mõistuse. Kardan, et te pärast neid sõnu mind enam kunagi lõunale ei kutsu, leedi Narborough, aga ometi on see täiesti tõsi.”
„Muidugi on see tõsi, lord Henry. Kui meie naised teid teie puuduste pärast ei armastaks, kus oleksite siis kõik? Mitte ainuski teist ei võiks kunagi abielluda. Te oleksite kari õnnetuid vanapoisse. Mitte aga, et see teid palju muudaks. Tänapäev elavad kõik abielumehed nagu poissmehed ja poissmehed nagu abielumehed.”
„Fin de siècle[1],” lausus lord Henry.
„Fin du globe[2],” vastas majaproua.
„Soovin, et oleks fin du globe,” ütles Dorian ohates. „Elu on suur pettumus.”
