„Ah, mu kallis,” hüüdis leedi Narborough kindaid kätte pannes, „ärge ometi tulge minule rääkima, et olete elu juba tühjaks ammutanud. Kui mees seda ütleb, siis on teada, et elu on tema tühjaks ammutanud. Lord Henry on väga halb ja mina soovin mõnikord, et mina seda oleksin olnud; kuid teie olete loodud heaks – teie näete nii hea välja. Ma pean teile kena naise otsima. Lord Henry, kas te ei arva mitte, et mr. Gray peaks abielluma?”
„Seda olen ma talle alati ütelnud, leedi Narborough,” ütles lord Henry kummardudes.
„Siis peame talle kohase partii valima. Täna õhtul loen hoolega Debrett’i ja kirjutan sealt kõik valitavad noored leedid välja.”
„Ühes nende aastatega, leedi Narborough?” küsis Dorian.
„Muidugi, ühes nende aastatega, ainult pisut parandatuina. Kuid ülepeakaela ei tohi midagi teha. Tahan, et see oleks, mida „The Morning Post” nimetab kohaseks partiiks, ja et te mõlemad saaksite õnnelikuks.”
„Missugust rumalust inimesed küll õnnelikest abieludest räägivad!” ütles lord Henry. „Mees võib iga naisega seni õnnelik olla, kui ta teda ei armasta.”
„Ah! missugune küünik te olete!” hüüdis vanaproua oma tooli tagasi lükates ja leedi Ruxton’ile pead noogutades. „Te peate varsti jällegi minu juurde lõunale tulema. Teie kõnelus kõvendab mu närve paremini kui kõik vahendid, mis sir Andrew mulle kirjutab. Te peate mulle ütlema, keda te armastate kohata. Tahaksin, et see oleks kena seltskond.”
„Ma armastan mehi, kel tulevik, ja naisi, kel minevik,” vastas lord Henry. „Või arvate, et nii saaks ainult naisseltskond?’’ 252
