„Kardan, et nõnda,” ütles majaproua naerdes ja tõusis üles. „Tuhat vabandust, leedi Ruxton,” lisas ta juurde, „ma ei pannud tähele, et te polnud veel oma sigaretti lõpetanud.”
„Pole viga, leedi Narborough. Niikuinii suitsetan liiga. Tulevikus tahan pisut piiri panna.”
„Palun seda mitte teha, leedi Ruxton,” ütles lord Henry. „Parajus on saatuslik asi. Parajus on vilets nagu kehv toit. Rohkem kui vaja maitseb nagu piduroog.”
Leedi Ruxton vaatas talle uudishimulikult otsa. „Te peate mõnel õhtupoolikul minu poole tulema ja seda mulle seletama, lord Henry. See kõlab võluva õpetusena,” lausus ta toast välja minnes.
„Ja nüüd, ärge siis liiga kauaks oma poliitika ja keelekandmise juurde jääge,” hüüdis leedi Narborough lävelt. „Tulge meile varsti järele, muidu läheme ülal riidu.”
Mehed naersid ja mr. Chapman tõusis pühalikult alt laua otsast ja läks selle ülemisse otsa. Dorian Gray muutis oma paika ja istus lord Henry kõrvale. Mr. Chapman hakkas valju häälega rääkima seisukorrast alamkojas. Teisitimõtlejate üle ta ainult naeris. Sõna doctrinaire, mis on igale briti vaimule hirmutiseks, ilmus korduvalt tema väljendusis. Mõnd allitereerivat eessõna tarvitas ta oma kõnekeele ilustusena. Union-Jacki[1] tõmbas ta lehvima mõtte haripunktile. Päritud tõulise meelenüriduse – seda nimetas ta mõnusasti inglise terveks aruks – tegi ta õigeks seltskonna kaitsevalliks.
Naer pingutas lord Henry huuli ja ta pöördus ümber ning vaatas Dorianile otsa.
- ↑ Inglise ja Iiri ühendatud kuningriigi lipp.
