„On teil juba parem, mu kallis?” küsis ta. „Te näite täna üsna haiglasena.”
„Ma olen päris terve, Henry. Olen väsinud. See on kõik.”
„Eile öösel olite võluv. Väike hertsoginna on teisse otse armunud. Ta rääkis mulle, et tahab Selbysse tulla.”
„Ta lubas tulla kahekümnendal.”
„Tuleb ka Monmouth sinna?”
„Seda küll, Harry.”
„Ta tüütab mind hirmsasti, peaaegu niisama palju kui hertsoginnatki. See on väga arukas, naiseks ehk liigagi arukas. Tal puudub nõrkuse kirjeldamatu kaasakiskuvus. Savijalad on need, mis teevad kalliks kuju kulla. Tema jalad on väga kenad, kuid nad pole savist. Valged portselanjalad, kui soovite. Ta on läbi tule käinud, ja mida tuli ei hävita, seda kõvendab ta. Tal on kogemusi olnud.”
„Kui kaua on ta juba mehel?” küsis Dorian
„Igaviku, kinnitas ta ise minule. Peeriseisuse järgi otsustades peaks see kümme aastat olema, kuid kümme aastat Monmouth’iga peab küll igavikuga võrduma. Kes tuleb veel?”
„Oo, Willoughby’d, lord Rugby abikaasaga, siinne majaproua, Geoffrey Clouston, harilik seltskond. Ka lord Grotrian’i palusin.”
„Tema meeldib mulle,” ütles lord Henry. „Suurem hulk ei salli teda, aga minule ta tundub võluvana. Oma ülielegantsuse riietuses tasub ta ikka oma ülikultuuriga. Ta on väga moodne tüüp.”
„Ma ei tea, kas ta saab tulla, Harry. Võib-olla peab ta isaga Monte Carlosse minema.”
„Ah! Missugune häda on vahel inimeste omastega! 254
