Ta vihkas neid. Tume pöörane viha täitis ta südame. Kui nad ümber nurga pöördusid, karjus keegi naine neile midagi avatud uksest ja kaks meest jooksid troskale umbes sada jardi järele. Voorimees andis neile piitsaga.
Öeldakse, kired ajavad meie mõtted ringis keerlema. Ja tõesti kordasidki Dorian Gray kokkulitsutud huuled mitmesuguses teisendis saladuslikke sõnu meeltest ja hingest, kuni oli neis leidnud oma meeleolu täieliku väljenduse ja mõistusliku õigustuse oma kirgedele, mis tema südant ka ilma selle õigustuseta oleksid vallanud. Rakukesest rakukesse roomas ajus ainuke mõte. Ja metsik eluihk, see inimese hirmsamaid isusid, tormas jõuliselt läbi tema erkude ja värisevate kehakoekiudude. Inetus, mis oli talle kord vastik, sest ta muutis asjad reaalseks, sai talle nüüd kalliks just samal põhjusel. Inetus oli ainuke reaalsus. Kähisev karjumine, jälk urgas, taltsutamata elu jõhker vägivald ja inimjätiste ja varaste põhjatu alatuski tundusid oma intensiivses väljendusvormis elavamana kui ilusad kunstikujud ja unistuslikud luulevarjud. Seda vajas ta unustamiseks. Kolme päeva pärast on ta vaba.
Äkki peatus mees nõksatades pimeda põiktänava nurgal. Üle madalate katuste ja kärniliste korstnate tõusid mustad laevamastid. Valge udu kahlakad rippusid viirastuslikkude purjedena peelepuil.
„Vist siin kusagil, sir, eks?” küsis ta kähisevalt läbi troskaaugu.
Dorian kargas üles ja vahtis ümber. „Sellest aitab,” vastas ta, astus ruttu välja, andis voorimehele lubatud lisaraha ja hakkas kiiresti kalda poole minema. Siin-seal helkis mõni tuli hiiglasuure kaubalaeva päras. Valgus värises ja virvendas lompides. Punane helk paistis välis- 260
