maale määratud aurikult, mis laadis süsi peale. Märg sillutis paistis ligunenud vihmamantlina.
Ta pöördus ruttu pahemale, heites pilku aeg-ajalt tagasi, kas ehk keegi talle järele ei tule. Minuti seitsme, kaheksaga jõudis ta viletsa majakese juurde, mis oli kiiluna pistetud kahe tehase vahele. Katusekambris säras tuli. Dorian peatus ja koputas eriliselt.
Natukese aja pärast kostsid sammud koridorist ja kett võeti vaikselt avaneva ukse eest. Dorian astus sisse, ilma et oleks sõnagi lausunud inetule küürakale kujule, mis taandus võõra möödudes varju. Koridori lõpul rippus närune roheline eesriie, mis hõljus ja rappus läbi avatud ukse sisse lipsanud tuules. Dorian lükkas eesriide kõrvale ja astus pikka madalasse ruumi, mis näis millalgi olnud mingisugune kolmanda järgu tantsusaal, ümberringi müüril põlesid kiirgavalt säravad gaasituled, mida tumestasid ja paljundasid nende vastas asuvad kärbeste rüvetatud peeglid. Tulede taga seisid soonelisest plekist räpased helgiheitjad värisevate valgusketastena. Põrandat kattis ookrivärvi saepuru, mis siin-seal juba poriseks tallatud ja mahaläigitatud jookidega laiguliseks tehtud. Mõned malailased kükitasid väikese söeahju juures, mängisid tinast märkidega ja näitasid lobisedes oma valgeid hambaid. Ühes nurgas rinnuli laual, pea kätel, lamas madrus, ja kireva leti ääres, mis võttis ruumi ühe külje enda alla, seisis kaks kõhna naist, irvitades vana mehe üle, kes pühkis oma kuue-käiseid jälkusega näoilmes.
„Tema usub, et tal on punased sipelgad seljas,” naeris teine neist, kui Dorian mööda läks. Mees vaatas hirmunult naervale naisele otsa ja hakkas vinguma.
Ruumi lõpul oli väike trepp, mis viis pimedasse kambrisse. Kui Dorian mööda kolme kõikuvat astet üles
