ruttas, lõi talle vastu raske oopiumi lõhn. Ta tõmbas sügavasti hinge ja tema ninasõõrmed värisesid sügavas naudingus. Seest leidis ta siledate kollaste juustega noormehe, kes kummardus lambi kohal, süüdates pikka, peent piipu; Doriani nähes tõstis ta pea, vaatas talle otsa ja nokutas viivitades pead.
„Teie siin, Adrian?” lausus Dorian.
„Kus mujal peaksin ma siis olema?” vastas noormees ükskõikselt. „Keegi ei taha ju minuga enam tegemist teha.”
„Arvasin, et olete Inglismaalt lahkunud.”
„Darlington ei taha midagi minu heaks teha. Minu vend lunastas viimaks veksli. Ka George ei kõneta mind enam… Mul ükskõik,” lisas ta ohates. „Seni kui jätkub veel seda ainet, inimene sõpru ei vaja. Arvan, minul on liiga palju sõpru olnud.”
Dorian võpatas ja vaatas neid veidraid kujusid, mis lamasid fantastilisis poosides närustel madratsitel. Väändunud liikmed, avatud suud ja läiketa pärani silmad võlusid teda. Tema teadis, missuguses taevas nad kannatasid ja millises tumedas põrgus neile õpetati mõne uue rõõmu saladust. Neil oli parem kui temal. Tema oli mõtte vanglas. Mälestus pures tema hinge hirmsa haigusena. Aeg-ajalt arvas ta nägevat Basil Hallward’i silmi endale otsa vaatavat. Sellest hoolimata tundis ta, et siia ei või jääda. Adrian Singleton’i juuresolek segas teda. Ta vajas paika, kus ükski ei teaks, kes ta on. Ta tahtis pääseda iseendast,
„Mina lähen edasi kuhugi mujale,” ütles ta natukese aja pärast.
„Dokki?”
„Jah.” 262
